Villy lugu – teekond pimedusest valgusse
Kõik sai alguse 1998. aasta suvel, 13. augustil, kui juhtus minu elus tõeline ime – lõpetasin joomise.
Selleks ajaks olin kaotanud sideme perekonnaga, kodu ja töö. Elasin seal, kus parasjagu jope rippus, laaberdasin ja jõlkusin tänavatel. Olin 25-aastane noormees, kes kooliajal oli olnud andekas võrkpallur, kuid nüüd olid mu parimateks „sõpradeks“ saanud alkohol, tubakas ja narkootikumid. Nemad juhtisid mu elu. Minust oli saanud sõltlane.
Eluisu oli otsas, lootust polnud ja jõud oli kadunud.
- august 1998 on minu teine sünnipäev. Siis marssisin Rakvere Karmeli koguduse uksest sisse ja ütlesin, et tahan muutust. Küsisin otse: „Mida ma tegema pean?“ Minu eest palvetati ja ma tundsin kohe, kuidas mul läks kergemaks. Hakkasin seda usu asja algusest peale väga tõsiselt võtma.
Tegin oma elumuutva palve: „Jumal, palun tee mu elu kahe aastaga korda. Näita, palun, mida ma pean tegema.“
Täpselt kaks aastat hiljem, 2000. aasta suvel, abiellusin Maarjaga. Sealt algaski meie ühine lugu.
Meile sündis väikeste vahedega viis imelist last. Ma teadsin juba üsna algusest peale oma kutsumist. Mäletan neid palveid ja vestlusi Jumalaga. Ühel hetkel kõnetas Ta mind väga selgelt ja ütles umbes nii: „Ma olen sind sellest sõltuvuse orjusest välja tõmmanud nende pärast, kes samuti maadlevad alkoholi, narkootikumide, tubaka ja kuritegevusega.“
Mind on alati saatnud meelerahupalve, mis aitab mind iga päev: „Jumal, anna mulle meelekindlust ja hingerahu leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma saan muuta ja alati tarkust nende vahel vahet teha.“
Hetked põhjast
Mäletan siiani väga selgelt hetki oma elu põhjast. Öid, mil magasin trepikodades või mahajäetud hoonetes, jope pea all, et kasvõi natukenegi sooja oleks. Hommikuid, mil ärkasin pudeleid ja konisid täis toas, peas ainult kaks mõtet: kust saada järgmine „doos“ ja kuidas valust korrakski lahti saada. Häbi oli nii suur, et ma ei suutnud oma perele otsa vaadata. Kui keegi pilgu peale viskas, oli tunne, nagu nad näeksid läbi, kui katki ma tegelikult olen.
Üks mälestus on eriti valus. Olin nii purjus, et ei suutnud isegi püsti seista. Istusin kõnniteel, selg vastu külma kiviseina, vihm sadas näkku, möödujad vaatasid mind kas põlguse või kaastundega… ja ma mõtlesin: „Kas see ongi kõik? Kas nii ma lõpetangi?“ See oli hetk, kus tundsin, et ma ei ole enam mitte keegi. Ainult sõltlane.
Just sellepärast on minu jaoks nii võimas meenutada esimest kainet jõululaupäeva koos perega. Istusime laua taga, lapsed olid elevil, kinkepaber krabises, keegi ei karjunud, keegi ei olnud purjus. Toas oli rahu. Ma vaatasin oma naist ja lapsi ning sain aru, et see ongi ime – mitte ainult see, et ma ei joo, vaid see, et ma olen kohal. Et ma päriselt näen ja kuulen neid. Et ma olen isa ja abikaasa, mitte kadunud mees, kellest ainult halba räägitakse.
Sarnane tunne tuleb peale iga kord, kui näen Töömaja meestes seda murdekohta. Seda hetke, kui keegi tuleb esimest korda kainena minu juurde, silmad pisaraid täis, ja ütleb: „Mul on vanast elust kõrini. Ma ei taha enam nii.“ Ma tean väga täpselt, mis tunne see on. Kui mõni neist lõpetab programmi, leiab töö, lepib pereliikmetega ära, hoiab esimest korda lapselast süles… siis tajun eriti selgelt, miks ma ise elus olen ja miks ma sellest august välja tulin. See ei olnud ainult minu pärast.
Need emotsionaalsed hetked – nii valusad mälestused põhjast kui rõõm esimestest võitudest – ongi see, mis hoiab mind edasi minemas. Ma tean, kust ma tulin. Ja ma tean, kuhu Jumal võib inimese viia, kui talle anda võimalus ja kui inimene julgeb öelda: „Ma tahan muutust.“
Teekond kutsumiseni
Aastaid olin vanglakaplanite vabatahtlik abiline, veel siis, kui olid vanad laagritüüpi vanglad Murrus ja Ämaris. Käin tänaseni abis Tallinna, Tartu ja Jõhvi vanglates.
- aasta jaanuaris algas see, millest olin 16 aastat unistanud. Kolisisime elama Ahekõnnu külla. Olin siis 41-aastane.
2014–2017 tegutses seal Lootuse Küla Järvakandi keskus.
2017–2019 oli ettevalmistuste aeg – Maarja lõpetas vahepeal TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsioonikorralduse bakalaureuseõppe cum laude.29. juulil 2019 rajati Töömaja.
Tänaseks oleme tegutsenud kuus aastat ja numbrid räägivad enda eest.Usun sellesse, et kui anda inimesele võimalus, ja kui tema ise pingutab tõsiselt ning tal on tõesti vanast elust kõrini, siis võib ühe inimese muutus tuua uskumatult palju head – mitte ainult temale endale, vaid ka tema perele, lastele ja kogukonnale.
Täna olen:
- 25 aastat olnud õnnelikus abielus
- 27 aastat puhas alkoholist, narkootikumidest, tubakast ja kriminaalsest elust
- viie imelise ja targa lapse isa
- Töömaja tegevjuht juba 6 aastat
- diplomeeritud kogemusnõustaja
- esinenud konverentsidel ja meediasaadetes, avatud südamega kogukonnaellu panustaja.
Ja mis peamine – ma olen elav tõestus sellest, et ükskõik kui sügavale kukkuda, ükskõik kui lootusetu olukord ka ei tunduks, on alati võimalik uuesti alustada.
Kui inimene ütleb: „Mul on kõrini, ma tahan muutust“, ja teeb esimese sammu, siis võib see päev saada tema teiseks sünnipäevaks, nii nagu 13. august 1998 on minu jaoks.
Töömaja nimi sündis juba peaaegu 100 a tagasi.
Mitte: “Pättide palee”, waid hädatarwilik hoolekande asutis. Kopli elanikkud on põhjendamata raewus. Töö-hoolekandetarwis- ministeeriumi seletus riigiwanematele.
Kopli poolsaare elanikkude hulgas liikudes wöib märgata ärewust. Ollakse mures Töömaja pärast, mida kawatsetakse asutada Kopli mõisa. Kardetakse, et kui, nagu naljatoonil öeldakse, ..pättide palee”” nimetatud mõisas tegewust algab, siis olewat Kopli poolsaare elanikkude rahulikud päewad loetud.
Emad hoidku oma tütreid ja mehed muretsegu uste ette kolmekordsed tabalukud, sest kui 100 kogenenud ..eriteadlast”” poolsaarele asuwad, siis pole enam nalja. Kopli elanikelt saabus ka wabariigi walitsusele ja riigiwanemale paljude allkirjadega märgukiri, milles samuti juhitakse tähelepanu, et Töömaja osutuwat ümbruskonnale kardetawaks. Kopli elanikel on pimeda ajaga pikk maa linnast koju minna ehk wastupidiselt käia, koolilastele ja naistele wõiwad töömajalised kallale tungida j. n. e. Awatagu selline asutis kuskil tühjal saarel wõi maal. Kuna küsimus laialdast huwi äratab ja sotsiaalelu korraldamise suhtes suure tähtsusega, kogusime wastawaist asutistest selle kohta andmeid, kuidas on tõelikult lood Töömaja awamisega ja nimetatud asutise ülesannetega. Töömaja asutamisel on järgmine eellugu: Hoolekande seadus näeb ette Töömajade asutamise. Töömajade ülesanne on enam-wähem tööwõimeliste isikute laisklemise, ümberhulkumise ja kerjamise wastu wõitlemine ning tööpuuduses olijatele kui ka tööst kõrwalehoidjatele wõi neile, kes end wastawa töö mittesaamisega wabandawad, töötamiseks wõimaluse leidmine. Laisklemine, ümberhulkumine ja kerjamine arendawad joomist ja kuritegewust ning riigi ülesanne on kõigi wõimalikkude abinõudega nende pahede wastu wõidelda. Hoolekande kawade andmete järele on Eestis Töömajasse paigutamisele kuuluwaid isikuid ligi 500. Sündsama Töömaja asukohana osutus Tallinnas Uue sadama piirkonnas asuwa Kopli mõisa maa-ala, kus osa ehitusi ja tarwiline krunt olemas. See kinniswara on praegu Mereasjanduse peawalitsuse poolt wälja renditud, kuid neid wäljarentimise lepinguid wöib riiklikes huwides lõpetada. Nimetatud kinniswara asub tööstusrajoonis ja on ümbruskonna elumajadest enam-wähem eemal, mispärast ta Töömaja asukohana on sünnis. Ajutiseks wõiks Töömaja asutada ka Haabersti mõisas, selle wõimaluse selgitamine on praegu aga weel lahtiseks jäänud. Kopli mõisa päralt on 24-tiinuline maa-ala mille ülesharimine pakuks töömajalistele pikemaks ajaks tööd. Olemasolewaisse majadesse wõiks kohe paigutada 50 kuni 60 töömajalist, ühes asutise personaaliga. Edaspidi asutatakse asutise juure töökojad, ja saadetakse töömajalist linnatööle. Töö-hoolekandeministeerium ei pea põhjendatuks Kopli elanikkude wastust, nagu saaksid töömajalised ümbruskonnale kardetawaks. Ministeerium esitas riigiwanemale kirja, milles lühidalt selgitab korda ja ülesandeid. Riigiwanemale saadetud kirjas teatab töö-hoolekandeministeerium, et Kopli elanikkude kartus on tingitud sellest, et neil puudub ettekujutus Töömajast ja selle korraldusest. Töömaja on asutis, kus töömajalijed alalise kindla walwe all töötawad ja elawad. Asutis piiratakse kindla aiaga, nii et töömajalised üldse ümbruskonna elanikega kokku ei puutu. Samuti sünnib töömajaliste tööle saatmine kindla walwe all ja wabal ajal ei lubata majast wälia neid, kes ei suuda end korralikult ülal pidada wõi kalduwad joomisele. Töömajalised, kellest teada, et nad Pole ümbruskonnale kardetawad, ja kes juba seewõrra paranenud, et nad korraliku inimesena elada wõiwad, lastakse Töömajast wälja ainult lühikeseks ajaks, kuiwõrra see nende edaspidise elu korraldamiseks tarwilik. Nii pole töömajalised ümbruskonnale kardetawad. Pealegi asuwad paljud põhjalangenud inimesed praegu linnaöömajas, kus nad palju rohkem ümbruskonnale kahjulikud wõiwad olla, kuna see asutis südalinnale lähedal. Ja öömaja elanikud hulguwad päewal weel wabalt ringi. Kopli elanikkude palwes tähendatud asukohad, üksikud saared jne., wõiksid kõne alla tulla, kui leidub selline koht, kus töõmajalistele töö kestwalt kindlustatud oleks. Selleta ei ole Töömaja asutamine mõeldaw. Kesknädalal pidi wabariigi walitsus töö-hoolekandeministri ettepanekul Töömaja asukoha küsimuse lõpulikult otsustama. Kui otsus saabub jaataw, siis wõib Töömaja awamine 1. jaanuariks 1929. a. > teostuda.
Päewaleht, nr. 126, 10 mai 1928 artikkel “Töömaja Kopli poolsaarele”.
Artikkel: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1928/05/10/25
